23. veebruar 2010

Kas hambahaigus on haigus?

Viimasel ajal on mitmel pool taas päevakorda kerkinud arutelu, kas haigekassa peaks tasuma hambahaiguste eest. Praegu on hambaravi saamine või mittesaamine täiskasvanud inimese enda mure.

Selline olukord, kus täiskasvanute hambaravi on peaaegu täielikult haigekassa tervishoiuteenuste loetelust väljas, tekitab põhimõttelise küsimuse. Kas hambahaigused ei ole enam haigused või oleme asunud tekitama diskussiooni tähtsamatest ja suurematest haigustest ning haigustest, mis ei vaja tähelepanu?

Haigus nagu iga teinegi
Arvatavasti selle üle vaielda ei tule, et hambahaigust peab käsitlema haigusena – see on samasugune haigus nagu iga teinegi. Hambahaiguste eripäraks on see, et enamasti annavad nad endast kiiresti märku. Mõnikord tekib väljakannatamatu valu, mõnikord jälle pärast hamba lagunemist ei saa enam korralikult süüa liha, puuvilja. Lagunenud hambad võivad muuta ka inimese sotsiaalset käitumist.

Õnneks annavad need haigused annavad endast varakult märku, mistõttu on võimalik ka kiiresti midagi ette võtta. Kui hambaravi üleüldse puuduks, tekiksid lagunenud hammaste tõttu kindlasti suured probleemid toitumise ja sagedaste põletikega ning mitte ainult suus, vaid kogu organismis. Lihtne hambapõletik võib tekitada südamelihase, neerude ja mitmete teiste organite haiguseid.

Igasuguse haiguse puhul kehtib üks kindel reegel: mida varem ravida, seda väiksem kulu ja mure, et edaspidi läheb halvemaks. Järelikult peaks hambahaigusesse suhtuma nii nagu igasse teise haigusesse – seda tuleb ravida.

Mõnel kulub rohkem, teisel vähem
Hambahaigustega on nii nagu paljude haigustega: mõndagi saame ise teha, et haigestuksime vähem, st hambad oleksid tervemad. Aga loodus on meid loonud erinevalt ja inimeste haigestumist ette ennustada ja ravida ei saa. Või teisiti öeldes – ühed peavad tegema kulutusi ravile tunduvalt rohkem kui teised, kuigi hambaid pesevad nad ühtemoodi.

Siit probleem algabki. Kokkuvõttes on kallid kõik tervishoiuteenused, kus kasutatakse keerulist ja kallist aparatuuri ning ravimeid. Kui inimene ei ole jõukas ning vaba raha pole kuskilt võtta, seisab ta dilemma ees: kas jätta ravi tegemata ja lasta hammas hiljem eemaldada või võtta raha pere eelarvest, hoides kokku laste huviringi või koduse toidulaua pealt?

Näeme, et mõlemal juhul on tegu sotsiaalse probleemiga ja põhimõtteliselt ei tohiks seda jätta inimesele üksi lahendada.

Arvestades haigekassa keerukat rahalist seisu, mis eeldatavalt muutub veelgi raskemaks prognoositavate sotsiaalmaksude vähenemisega, ei ole reaalne tuua täiskasvanute hambaravi täies mahus haigekassa teenuste hulka tagasi. Lahendusena tuleks minna varasema süsteemi juurde, kus hüvitist siiski maksti, kui hambaraviteenust vajati. See, et hüvitised ära kaotati, näitab avalikku suhtumist inimeste sotsiaalsetesse vajadustesse.

Kokkuvõttes saab öelda, et hambaravis on meie ajaloo üks raskeim periood: inimesed ei saa vajalikus mahus abi. Ka abiosutajad on hädas: kas loobuda kvaliteetsest tehnoloogiast ja täidismaterjalidest, sest vahendeid napib? Võib arvata, et 2010. aasta tuleb keeruline.

Kuidas Kaarli Hambapolikliinik sellises olukorras käitub?
Hoolimata kommunaalkulude hoogsast kasvust ja nüüd ka kõrgemast käibemaksust, oleme mitme aasta vältel hoidnud hinnad paigas. Arusaadavalt on uusi investeeringuid raske teha, kuid varasemate aastate moderniseerimised ja teenuste valiku laiendamine aitavad hoida hambaraviteenuste kvaliteedi oodatud tasemel.

Püstitatud eesmärgid optimaalse suuruse ja võimsusega hambapolikliiniku rajamiseks annavad nüüd positiivse tagasiside. Praegu on meil 22 ravikabinetti, mis pakub inimestele piisavalt võimalusi valida sobiv külastusaeg. Samuti lubab moodne hambatehniline laboratoorium valida nii hinnalt kui ka funktsionaalsuselt sobivaid proteese. Materjalide valik on samuti piisavalt lai, rahuldamaks soovijate ootusi.

Kõikidest raskustest hoolimata püüab Kaarli Hambapolikliinik säilitada saavutatud kvaliteeti, selleks peab lihtsalt rohkem pingutama.

Olgugi et keerulisel ajal, soovitame siiski alati hambaarsti juurde minna kohe, kui selleks vajadus tekib. Sel juhul on ravi vähem ebamugav ja kindlasti odavam ning reeglina saab hammast säilitada kõrge eani. See on kõrge elukvaliteedi hoidmiseks väga vajalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar